Kass versus tiigipuust diivanilaud. Kes võidab?

Soovid ilusast diivanilauast lugeda? Saab-saab. Ainult, et enne ma ohin. Õige pisut. Oh, kassid-kassid-kassid. Mis me nendega teeme? Nad on stiilsed, nad on ilusad. Nad on nagu Terry Pratchett on kirjutanud:


Kui kassid näeksid välja nagu konnad, saaksime me aru, millised vastikud, julmad väikesed värdjad nad on. Stiil. Vaid seda inimesed mäletavad.”

Granny Weatherwax, “Lords and Ladies”

Tegelikult ma armastan kasse. Okei, konni ka. See vist seletab nii mõndagi. Aga koduloomadega on see jama, et nad ei väärtusta meie asju. Neil on oma stiil. Meie stiili nad ei mõista ega hoia. Mitte, et nad pahatahtlikud oleks. Neil on lihtsalt omad asjad ajada. Ma arvan, kui nad jaksaks, nad viiks kõik meie asjad minema. Kuhu iganes. Lihtsalt selleks, et neil oleks endal rohkem ruumi joosta ja mängida. Või stiilset tühjust nautida. Õnneks nad on nõrgad.

See diivanilaud on tõesti raske! Valmistatud üleni tiigipuust, mis annab sellele too-huu-tuu kaalu ja mis seal salata: väärtuse. Ja vähe sellest! Laud on valmistatud Taani mööblivabrikus Niels Bach, mis asutati 1919. aastal. Konkreetne laud on valmistatud vahemikus 1960-1969 ja kannab seerianumbrit 145. Palju ilusaid numbreid. Kas kassid numbreid tunnevad?

Mis diivanilauaga juhtus?

Kirilli ja Michelle kass Little Pants

Kirill ja Michelle ostsid laua kasutatuna. Kahjuks ei tulnud lauaga kaasa selle hooldusajalugu. Paistab, et laud on pigem hooldamata. Ja nii juhtuski täitsa tavaline asi. Laua peale sattus midagi ja selle jälg ei tulnud enam maha. Süüdi on meile armas ja kallis, väike koduloom, eelmainitud ilus ja stiilne: Kass! Kass, kes kannab vahvat nime Little Pants. Ta otsustas, kui diivanilauda eest ära vedada ei jaksa, on hea mõte oma söök sinna peale jätta. Ja lasta sellel koos kaasnevate hapetega puidu sisse imbuda. Nii tekkiski laua peale ilmetu laik. Little Pants on nutikas loom ja teadis, et puidu poorides polnud enam piisavalt õli, mis oleks puitu kaitsnud. Tiik on oma olemuselt küll õline puu, kuid loomulikust kaitsest jääb väheks. Eriti kui üks on võtnud endale hingeasjaks diivanilaud jalust ära saada.

No ja kas kassil õnnestus laud eest ära saada? Korraks küll. Ta veel ise ei tea, et ainult korraks. Ja nii see laud meie töökotta toodi. Esialgne plaan oli kogu pealispind korralikult ja sügavuti üle lihvida, sest arvasime, et plekk on väga sügav. Tööd alustades otsustasin siiski proovida ehk saab ilma. Pesin ja puhastasin spetsiaalsete vahenditega pinna üle. Plekk tuligi pestes välja! Hurrraa! Me ei peagi lauda lihvima. See on alati hea uudis. 60 aastat vana mööbli puhul tasub naturaalne paatina alles jätta. Ajaga tekkinud paatina annabki esemele väärtuse ja kui me selle maha lihvime, peab selle naasmist ootama järgmised 60 aastat. Mu rõõmuks on Kirill ja Michelle sama meelt. Hoiame seda, mis on vana ja väärtuslik.

Kuidas lauda edaspidi kaitsta?

Laud pestud tehtud, sain seda õlitama hakata. Esmalt immutasin pinda 2x kruntõliga. Pärast seda poleerisin pinna Selder & Co Linaõlilakiga, et saavutada kerge happekindlus. Poleeri jätsin üsna mati. Nüüd on pind jälle ilus ja hooldatud aga iluga asi ei piirdu! Puit on kaitstud edasiste kahjustuste eest. Nii et, kass! Enam pole samu trikke mõtet proovida. Need enam ei tööta. Laua omanikud kavaldasid kassi üle ja selle pikk eluiga on nüüd kindel. Üks vana ja väärikas skandinaavia päritolu mööbliese on on taas päästetud. Aitäh, Kirill ja Michelle, et te selle tee ette võtsite!

Kohe läheb laud koju tagasi. Ei tea, mis kass asjast arvab? Ma ei tea. Ma usun, et ta tegelikult väga kurb ei olegi. Ta on vahepeal saanud jalgu sirutada ja trallitada küll.