Mis on šellak-lakk ja kuidas seda ära tunda?

Mult küsitakse tihti: „Kaitel, millega ma peaks oma vana tooli/lauda/kappi viimistlema?“ Vastus on, et oleneb. Enne, kui sa haarad järjekordse Osmo purgi järele, luba, ma räägin sulle šellakist.

Šellak-lakk võeti laialdaselt kasutusele 19. sajandi keskpaigas ja on käsitööliste seas siiani kõrgelt hinnatud. Kui sul on kodus läikiva viimistlusega vana mööbliese, siis on väga suur võimalus, et see on viimistletud šellak-lakiga. Aga ei pruugi, see võib olla ka nitro- või polüesterlakk.

Murekoht on selles, et šellaki kohta levib palju pooltõdesid. Näiteks, et see ei kannata vett või ei ole nii vastupidav kui tänapäevane lakk. Seetõttu kiputakse traditsioonilist ja 100% looduslikku päritolu lakki vahetama millegi sünteetilise ja tänapäevasema vastu. See aga vähendab vana ja auväärse mööblieseme kultuurilist ja rahalist väärtust.

Kuidas šellak ära tunda?

Šellak lahustub piirituses ja heal restauraatoril on alati käepärast valge puhas lapp ja tilk piiritust. Kui puhast ja lakitud pinda piiritusega märjatud lapiga õrnalt hõõruda, siis hakkab šellak lahustuma ja jätab lapile jälje. Nii ongi selge – viimistletud on šellakiga. Eeldusel muidugi, et pind on lahtisest mustusest korralikult puhastatud ja lapil ei ole lihtsalt mustus.

Kust šellak tuleb?

Šellak on vaikaine, mida saadakse emaste lakitäide sekreedist. See korjatakse puudelt kokku, puhastatakse ja kuivatatakse. Töötlemise tulemusena saadakse šellaki helbed.

Helbeid on mitut värvi, millest on tuntumad:

  • blond,
  • lemon,
  • orange,
  • rubiin,
  • must.

Poodides ja alustavate restauraatorite keelekasutuses võib ka kohata sõna „läbipaistev“. Tegelikult on kõik šellakid läbipaistvad ja selle sõnaga viidatakse pleegitatud blondile šellakile, millel on peaaegu olematu värv.

Šellaki helbed lahustatakse piirituses ja tulemuseks ongi šellak-lakk. Seda müüakse poes valmissegatuna vedeliku kujul kuid mööblirestauraatorid segavad omale meelepärase šellak-laki ise.

Kas šellak-lakk on mässamist väärt?

Šellakiga lakkimine ja poleerimine on aga täiesti omaette kunst, mis nõuab harjutamist ja kindlat kätt. Igal meistril on oma käekiri, kuidas ta teeb ettevalmistusi, kus ja millist šellakit ta kasutab, millise töövahendiga ta šellakit peale kannab jmt. Selleks, et šellakiga töötamine päriselt kätte saada, kulub aastaid.

Nii on lihtne levitada pooltõdesid, et šellak ei sobi tänapäevasesse kodusse, et selle peaks asendama tugevama ja vastupidavama lakiga. Me tõesti kasutame tänapäeval mööblit teisiti. Me kasutame vähem viimistlust kaitsvaid laudlinu, me ei kasuta viimistluse loovutuskihte (nt vaha), viskame ennast toolidele ja kõigume nendega.

Küll aga, kui tänapäevase lakiga juhtub midagi, saab kriimustada või veekahjustuse, ei olegi seda võimalik parandada. Siis peab kogu viimistluse maha võtma ja asja uuesti viimistlema. Lisaks peab arvestama tänapäevaste lakkide puhul võimalike keskkonnakahjude ja tervist kahjustavate lendlevate orgaaniliste ühenditega.

Šellaki-lakiga on aga teised lood. Kui see peaks kahjustatud saama, saab seda värskendada ja uuendada võrdlemisi lihtsalt. Eeskujulikul kasutamisel ja hooldamisel kestab šellakiga viimistletud mööbliese kauem ilus.

Tänapäevase vesialuselise laki kasutamine võib olla põhjendatud söögilaudade puhul, kus on aluspind viimistletud siiski šellak lakiga ja kõige pealmine kiht on kaitstud tugevama lakiga.

Kokkuvõte

Šellak-lakk on looduslikku päritolu lakk. Võrreldes tänapäevaste lakkidega on see pisut veekartlikum, kuid seda on oluliselt lihtsam värskendada ja uuendada. Antiikse mööbli restaureerimisel on šellak-lakk asendamatu.

Valik šellakiga lakitud töödest

  • Pähklipuust spooni taastamine
  • Juugend kapi restaureerimine
  • Söögitarvikute kapp eest, uksed lahti